Kas saab olla valesid valikuid? Otsuseid tehes lähtume ju meile sellel hetkel teada olevast välisest ja sisemisest infost ning teeme valiku, mis tundub tol hetkel kõige õigem. Kõige parem. Antud informatsiooni valguses.
Me võime olla valiku hetkel pimedusega löödud. Osaliselt. Või täielikult. Või siis vastupidi. Otsekui lõõskava päikese käes. Ülevalgustatud.

Kas on pigem küsimus tasakaalus? Tasakaalustatud valikutes. Otsustes. Või milleski muus?

Mulle tundub, et kõige taga on peidus hilisem süütunne või leppimine, mille alusel kipume tembeldama oma ühtesid või teisi valikuid õigeteks või valedeks. Kui vaevleme süütunde käes, tundubki meile, et langetasime vale valiku ning heidame seda endale ette. Teadlikul või alateadlikul moel. Seni, kuni tuleb infokild, mõistmine, sisemine rahu, mis aitab meil minevikku teistsuguse pilguga näha. Seni, kuni seda ei ole juhtunud, on ka raske süütundest teinekord vabaneda ja kanname seda kaasas. Oma hinges. Oma vaimus. Oma etteheidetes. Endale. Ja teistele. Kas siis varjatud kujul või otse lausa avalikul moel.

On valikuid, mis tegemise hetkel on meie jaoks ainuõiged, sest tundub, et oleme kas nurka surutud või väljapääsmatus olukorras. Kus samaväärse “status quo” jätkamine on võimatu. Ilma end katki tegemata. Tuleb valida halva ja halvema vahel. Mille alusel ühe või teise sellise sildi alla liigitame, sõltub meie tolle hetke emotsionaalsest ja mentaalsest seisundist. Ja sisemise rahu või rahutuse hulgast. Nende osakaalust. Kui palju oled oma elus langetanud määravaid otsuseid nimetuse all “pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus”? Just kipuvad sellised valikud langema meil inimsuhete sfääri. Lõpetada suhe või suhtlemine teise inimesega, kellega oled harjunud iga päevaselt olema, on üks raskemaid. Siis sageli heidad endale ette või esitad ikka ja jälle küsimuse:

“Kuidas me sellisesse seisu jõudsime?”

Rohkem lühilugusid ja luulet leiad Kui naine armastab.

The post Lühimõtisklus “Valed valikud” appeared first on Armastuse rännakud.

“Palun, armas neiu, ma sooviksin osta sisemise rahu ja leppimise. Läbi loomingu.”
“Oiii, kui armas.”, vastab neiu, naeratab muhedalt ning vaatab soojalt otse mulle silma.
“Ma arvan, et see on hea soov, mida tulite täitma. Nii tore, et valisite just meie armsa poe selleks. Meie pood on imeline pood. Nimelt siin on KÕIK võimalik!”, rääkis ta, tundes siirast headmeelt oma tarmuka kliendi üle.

“Ma vaatasin sügavale oma hinge, et leida väärikas kingitus vastutasuks. Ma valisin selleks oma kõikvõimsad ja ilusad unistused. Oma võime unistada. Millel pole piire. Mis ei saa kunagi otsa. Sest ta taastoodab end ikka uuesti ja uuesti. Uuel kujul. Sünnib ta taas. Igal hommikul. Koos päikesega. Ja sureb õhtul koos kuupaistega. Selleks, et hommikul taas koos päikesega uuesti ellu ärgata. Tal pole otsa ega äärt. Ta on igavikune. Mõõtmatu. Kõikvõimas.”, vastasin ma seepeale ning tundsin kuidas minus iga lause ja sõna kuuldavale tuues kasvab minus eneseusk. Silmadesse tuleb sügavam sära. Ja usaldus. Enese vastu. Tuleviku vastu. Tean, et olen hoitud. Alati. Isegi kui seda ei näe või suuda tunda või kogeda. Kantakse mind kätel.

Rohkem lühilugusid ja luulet leiad Kui naine armastab.

The post Hea ja tore vahetuskaup appeared first on Armastuse rännakud.

Elas kord üks tore tädi. Siuke, suur ja lahke. Tal oli selline vahva ümmargune päkapiku maja. Päriselt ka. Keset pajusalu. Partide, päikesepaiste ja vesiroosidega täidet suure tiigi kaldal. Kesk pajusaart.

Tema juurde tulid inimesed. Loomad ja linnud. Puud ja rohu taimed. Et tema ülesse kirjutaks. Kõik need nende unistused. Temal oli selline müstiline sulg, mis paberiga kokkupuutel kõik unistused elavaks ja elujõudu sisse puhuvaks muutis.

Kõik unistused justkui võluväel tema raamatutes ärkvele said. Elu tulvil nad sealt sõnadena üles tõusid, ning tuul nad soovija ellu viis. Võttes just selle kuju, milles südamega unistuste soov kõneles.

Rohkem lühilugusid ja luulet leiad Kui naine armastab.

The post Unistuste kirjutaja appeared first on Armastuse rännakud.